2024

KUIDAS ISTUTADA

Meie puukoolis on istikud müügil nii pottides ehk konteinerites kui ka paljasjuursena koos turbaga kilekotti pakendatult. Paljasjuursete istikute müügiaeg on aprillis ja mais, muul ajal on aga taimed müügil pottides.
Sageli aga küsitakse, et kuidas nüüd ostetut taime maha istutada. Järgnevalt püüangi sellele küsimusele põhjalikumalt vastata.

Paljasjuursed istikud

Tihtipeale arvatakse, et paljasjuursed istikud on millegipoolest kehvema kvaliteediga („Ei tea, kas ikka lähevad kasvama?“). Sellisel hoiakul pole alust, sest kevadel lähevadki paljasjuursena kohe müüki just kõige tugevamad ja suurema juurega istikud. Kuna meie müüme kõiki paljasjuurseid taimi niiskesse turbasse pakitult, ei ole nende juured ka kuivanud.
Kõigepealt tuleb valmis kaevata istutusauk. Selle suurus sõltub taime juurest ja sellest, kui palju soovite lisada kompostmulda, kõdusõnnikut või muud orgaanilist ainet. Kui istutuskoht on huumusvaese pinnasega, rohukamaras või paeses pinnases, tuleb auk kaevata suurem.
Rohukamara puhul peaks auk eelkõige olema aga laiem, et umbrohi ei kasvaks kohe taime ümber. Nii saab võraalust hoida umbrohupuhtana seniks kuni taim on hea kasvuhoo sisse saanud (vähemalt kaks aastat). Vastasel juhul ei saa istikut korralikult väetada ega kasta ja see jääb kauaks vinduma. Kui on probleeme mügride ja muude närilistega, peaks istutusauk olema piisavalt suur, et on võimalik paigutada juurte ümber 0,5 m sügavusele maa sisse tihe metallvõrk, mis takistab mügrisid juurte kallale pääsemast. Huumusrikka läbiküntud või kaevatud pinnase puhul ei ole orgaanilise aine lisamine tingimata vajalik.
Kui auk on valmis kaevatud, segatakse muld ja muu orgaaniline aine või väetis omavahel läbi ja kuhjatakse augu keskele kõrgem mullakuhik. Nüüd võetakse taim pakendist välja ja vaadatakse üle selle juured. Vajadusel võib mõnda liigpikka juurt kärpida, sealjuures ka otsi, mis on kuivanud või kahjustunud.
Istik asetatakse augus olevale mullakuhikule ja suunatakse juured otsaga allapoole. Selleks, et istik paigal seisaks on soovitav juured kergelt mullakihiga katta.

Pookekoht ja kastmine

Nüüd tuleb pöörata tähelepanu istiku pookekohale. Õuna- ja pirnipuude pookekoht peaks jääma enam-vähem maapinnaga tasa või otse mullapinnale. Enamasti on pookekoht hästi näha (väike jõnks või paksend tüve allosas). Eriti vegetatiivalusel õunapuudel ja mõningatel murelisortidel tekib pookepiirkonda jämedam sibulakujuline koht, mis on täiesti normaalne ja ei kujuta endast mingit ohtu või defekti. Silmaga hinnates jätke pookekoht enam-vähem mullapinnale või ploomipuude puhul kuni 5 cm mulla sisse. Vajadusel korrigeerige istiku asendit või augu sügavust. Istutamise käigus saab taime ka veidi kõrgemale tõsta.
Nagu öeldud on ploomipuude pookekoht soovitatav jätta kuni 5 cm mulla sisse, kuna ploomipuud kipuvad ajama pookekoha alt palju metsikuid võrseid. Need tuleb kindlasti eemaldada, sest muidu lämmatavad nad taime kultuurosa ära. Ehkki ploomipuud kipuvad olema külmaõrnemad on need samas võimelised kahjustusest taastuma, kui on veidigi kultuurosa alles. Mulla või lume alla jääv kultuurosa pääseb sageli külmakahjustusest ja kasvatab uue võra. Kirsi- ja murelipuude istutamisel jääb pookekoht kas mullaga tasa või hästi natuke mulla sisse. Marja- ja ilupõõsastel pookekohta ei ole. Väheste harudega põõsad võib istutada julgelt tublisti sügavamale, et neil tekiks rohkem harusid.
Seejärel tuleb auku valada vett. Miinimumkogus on kaks ämbritäit istutusaugu kohta, aga kuiva mulla puhul tasuks kogust kahekordistada. Mina valan vett seni, kuni muld seda enam sisse imada ei suuda. Kui vesi jääb pidama ja enam maasse minna ei taha, on õige aeg hakata auku kinni ajama. Seda tuleks teha pikkamööda, et ka sissevisatud muld saaks vett endasse imada. Kui istutusauk on täis, kuid veel vesine ja vetruv, võiks mulla järgmise päevani vajuma jätta ning siis vajadusel seda juurde lisada. Samuti tasuks teha rehaga istiku ümber natuke kõrgem ringikujuline vall, mis hõlbustab edaspidist kastmist.
Sellisel viisil istutatud taime pole vaja uuesti kasta enne paari nädala möödumist (juhul, kui ilm on kuiv). Enamasti aga jääb mulla alumistesse kihtidesse piisavalt niiskust, nii et ärakuivamine puud ei ähvarda. Kui kasta on vaja, siis tuleb seda teha korraga ja põhjalikult. Tõsise põua ajal kui muld on sügavalt kuivanud, olen pannud voolikuotsa puu kõrvale ja jätnud selle ööseks hästi õrnalt nirisema. Nii saab puu hommikuks läbinisti kastetud.

Potiistikud

Poti- ehk konteineristikute põhimõtted on sarnased, kuid siiski tuleks tähelepanu pöörata mõningatele iseärasustele.
Esiteks tuleb kilepott loomulikult eemaldada, mida on kõige lihtsam teha kääride abil. Kui turvas on potis kuiv (st pott on tõstes väga kerge), siis tuleks taim vähemalt paariks tunniks suuremasse anumasse likku panna. Seda võib teha nii enne kui ka pärast kile eemaldamist. Potist välja kasvanud juureotsad võib kas lühemaks lõigata või kile juureotste vahelt eemaldada. Mõnikord (eriti just sügisepoole) on kilest läbi kasvanud juured ilusad ja terved ning need tasuks siiski alles jätta.
Sageli on juured ümber poti sisemiste äärte keerdunud. Võimalusel võiks proovida neid lahtisemaks harutada või soputada, mida on kergem teha pärast istiku leotamist. Mõnda juurt võib soovi korral ka kärpida. Suve algul, kui istikul on äsjakasvanud rohtsed võrsed, tuleks aga harutamisega olla ettevaatlik ja pigem jääda ainult leotamise juurde, muidu võivad õrnad noored võrsed longu vajuda. Samal aastal potti pandud taimede juured veel keerdunud ei ole ja vajuvad ise õigesse suunda – seega, mida vähem neid puutuda, seda parem.
Potitaimi võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel. See tähendab, et pole vaja oodata mingit õiget aega. Taimi võib maha kasvama panna ka palaval suvel, kui järgida eelmainitud kastmispõhimõtteid.
Kellel aga on soov istutamise kohta veelgi rohkem teada saada, siis soovitan lugeda Jaan Kivistiku „Puuviljaaedniku istutusraamatut“.